Haigus

"Puukentsefaliiti on küll esmakordselt kirjeldatud juba 1931. aastal, kuid seda ohtikku entsefaliidivormi on pikka aega alahinnatud" (C. Kunz, MD, üks esimese Lääne-Euroopa puukentsefaliidivastase vaktsiini väljatöötajatest, Viin)

Puukentsefaliit on puukidega ülekantav viirushaigus, mis haarab närvisüsteemi ja võib põhjustada kerge kuni keskmise haigestumise, mille tagajärjed (keskendumishäired, halvatus, depressioon) võivad jääda püsima. Ligikaudu iga sajas haigusjuht võib lõppeda surmaga.

Suure riski piirkonnad
Võsapuuk (Ixodes ricinus) on levinud üle kogu Euroopa. Puukentsefaliidi endeemilised piirkonnad Euroopas: Horvaatia, Sloveenia, Ungari, Šveits, Austria, Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Poola, Skandinaavia (Rootsi, Soome), Balti riigid ja Venemaa (ka Siber). Puugid elavad rohus nii metsas kui ka niitudel.

"Puukentsefaliidi levik on endeemiline 27 Euroopa riigis ja igal aastal avastame uusi ohupiirkondi." (J. Süss, PhD, Jena)

Puukentsefaliidi viiruse endeemilisi koldeid on järgmistes riikides:

Albaania	Liechtenstein	Sloveenia
Austria	Norra	Soome (edelarannik)
Bosnia	Poola	Šveits
Eesti	Prantsusmaa	Taani (Bornholmi saar)
Horvaatia	Rootsi	Tšehhi Vabariik
Itaalia	Rumeenia	Ukraina
Kreeka	Saksamaa	Ungari
Läti	Serbia	Valgevene
Leedu	Slovakkia	Venemaa

Iga puugihammustuse puhul ei nakatuta ohtliku puukentsefaliidiviirusega, kuid mõnes suure riski piirkonnas on nakatumisvõimalus suur. Teatud piirkondades on puuke leitud kuni 1800 m kõrgusel merepinnast. Puukentsefaliiti nakatumisest on teatatud piirkondades, mis asuvad 1300 m kõrgusel merepinnast.

Kus puuke võib leiduda?
Paljud arvavad siiamaani, et puugid kukuvad puudelt. Tegelikult elavad nad maapinnal ja ronivad rohukõrtel ja põõsastel 20−70 cm kõrgusele, et leida soojavereline (inimene, loom), kellelt verd imeda. Seega korjame puugid endale ise külge, kui liigume metsas läbi rohu ja põõsaste või jalutades murul ja aias. Puukidel on temperatuuritundlik haistmismeel, mille abil nad avastavad "saagi". Paljud nakatunud inimesed ei suuda hammustust meenutada, sest puuk on olnud väga väike.

Esimene kliiniline ja epidemioloogiline vaatlusuuring puukentsefaliidi leviku kohta Euroopas on pärit dr Johann Schneider'ilt 1920. aastate algusest. 1956. aastal õnnestus tal viirus isoleerida ning haiguskäiku üksikasjalikult kirjeldada. Et haigusjuhud sagenesid sesoonselt aprillist juulini, kutsuti seda kevadsuviseks meningoentsefaliidiks (Saksamaal Frühsommer-Meningoencephalitis ehk FSME), kuid veel sagedamini puukentsefaliidiks ("tick-borne encephalitis", TBE).
Rohketele puukentsefaliiti käsitlevatele teadustöödele ja -avastustele tuginedes töötas Viini ülikooli viroloogiainstituudi arst dr. Christian Kunz välja vaktsiini, mida manustati esmakordselt 1970.aastatel.

Puukborrelioos on teine puukidega leviv haigus, mille epidemioloogilised mõõtmed on veelgi ulatuslikumad kui puukentsefaliidil. Seda põhjustavad Borrelia-bakterid ning haigus on ravitav antibiootikumidega. Puukentsefaliidi vastu efektiivne ravi puudub.